Tuba. Kergelt kollaka tooniga. Uksepoolses osas on nari, aknapoolses seinas aken kust kohiseb alatihti külma Põhjamaa kliimat sisse. Jääkuninganna buduaar. Aimdust sellest küll ei anna peale temperatuuri miski; seinal on Eesti lipp. Akna vastasolevas seinas on laud. Laual kuhi raamatuid; küll üks räägib tumedadest kunstidest, teine teismeliste ja vampiiride vahelistest suhetest; kae seal on ka üks austusega Druididele, taamal teine võluritele. Use vastasseinas on peegel, iga daami toa ilmselge osa! Küll on ta andnud valu inimestele kell puudub peegel, küll teistele on ta tekitanud pooltosin pluss üks aastat ebaõnne - muidugi teenitult. Lamp on talle saanud südamelähedaseks, talle muu lamp küll väga ei istu - pole randoomsuse austaja.
Suured mustad kardinad muudavad niigi külma toa veelgi tumedamaks ja hirmuäratavamks ent samas kuidagi kutsuvalt... koduseks.
Kõik need pildid ja ämblikud aga ei aita kaasa araknofoobidele.
Talle meeldib neid kokku lugeda: üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kaheksa, üheksa, kümme, üksteist, kaksteist, kolmteist, neliteist, viisteist, kuusteist ja seitseteist.
Seitseteist pluss kaks; üks voodis, teine kapis muude luukerede vahel.
Voodialune on delikaatne võrgustik sõna originaalses tähenduses.
Kapi oma on ühte koljusse sarnase moodustise tekitanud, ripub praegugi silmaaugus.
Mõlemad on ta head sõbrad, voodialune tuiab ka niisama mujal ringi, tekitab võrke kui austusmärke jääkuningannale, jääkuninganna jätab neid ka aegajalt alles, et neid tõesti imetlete. Kapi oma ei taha aga välja tulla kartes repressiooni.
Ta lemmiksõna? Müsteerium. Nagu see sõna on müsteerium sest ta ei avalda seda, ta ainult narrib ja õrritab sellega aga ei avalda. Jääkuninganna.
No comments:
Post a Comment